Марие Ундер. Вдвоем. С эстонского

Marie Under (1883–1980)


Ты в сумрак приходи бродить вдвоем;
Остался нам с тобой лишь этот путь.
Те розы, что цветут в саду моем,
Не изменились с вечера ничуть.

Сберег нам флокс пьянящий аромат.
Отрадно тишине внимать в тот час,
Когда сплетенье золотых аркад
На повороте поджидает нас.

И сердце никуда уж не спешит,
Коль месяц озарил простор ночной;
И нашей муки дрожь запечатлит
Уста благоговейной немотой.

<23.01.2011>


Üheskoos

On õhtu, tule, kõnniskleme koos,
üks tee on jäetud meilegi.
Näe, aias lõhkend roosi järel roos –
kõik sama ilus on kui eilegi.

Kõik oma lõhnad meile hoidnud floks.
Hää kuulatada vaikust sul kui mul,
kui üle lauba kooldub kuldne oks,
mis juba ootab meid teekäänakul.

Ja aeglasemaks muutub jalge ast
öötaeva all, mis pühitsetud kuust.
Kant ühisvaeva järelvärinaist
koos hardalt vaikime kui ühest suust.